Põnnid ja täiskasvanud metsas

Hiljuti võttis minuga ühendust Pärnus tegutsev Hoiuhoov sooviga korraldada lastele ja nende vanematele ümbritsevat loodust tutvustav loodushommik. Sihtgrupiks oli 2-3 aastased koos vanematega. Asukohaks lähedalasuv Raeküla mets. Pooleteistunnise jalutuskäigu jooksul õnnestus meil näha rähni tegevusjälgi, üraskite näritud puud, sipelgapesa, samblaid ja samblikke ning leselehe marju. Viimastele olen alati eriti tähelepanu pööranud, kuna nende esmapilgul tunduv sarnasus pohlaga pole tervisele eriti kasulik. Korduvalt olen leselehe marju näinud läbisegi pohladega. Harjunud silm teeb neil vahet, kuid lapsed võivad korjamistuhinas segamini ajada. Lisaks kõndimisele proovisime ka mõningaid praktilisi tegevusi - uurisime väikese maalapikese peal nö mikroloodust, osavuse arendamiseks liikusime puude vahele pandud köit mööda kas silmad kinni või lahti ning tutvusime kodumaiste metsloomade ja nende väljaheidetega. Väga tore oli vahelduseks veidi teistsuguse sihtgrupiga tegeleda - tavaliselt käin metsas klasside või lasteaiarühmadega. Loodetavasti saavad loodushommikud traditsiooniks.

Möödunud pühapäeval aga toimus järjekordne sünnipäev, sedapuhku Harjumaal, Viimsis, Tädu metsas. Olin seal varem täpselt ühe korra käinud ning seetõttu veidi ärevil. Lisaks oli sûnnipäevaliste grupi vanuseline jaotus ebaharilikum kui tavaliselt. Kutsutud oli 8 last ja 16 täiskasvanut. Tormist ja vihmast ilma trotsides oli kohal kokku 3 last ja umbes 4 korda rohkem täiskasvanuid :). Läksin kohale paar tundi varem, et sobivaim marsuut välja valida ning punktidesse tegevused planeerida. Kuna täiskasvanuid oli palju ning laste vanus jäi vahemikku 4-5, siis tegin sel korral pigem matka koos mõne ülesande ja pikema peatusega, kus vastavat loodusobjekti lähemalt uurisime. Sünnipäevalaps, vana matkasell ning loodushuviline jäi matkaga rahule ja ütles, et tema tahakski metsas elada. Täiskasvanutele oli see ka kindlasti ebaharilik vaheldus linnakeskonnale ja sealsetele ajaveetmisvõimalustele. 

Triin